Naistepäeva kontsert
8.märtsil algusega 14.00 toimus Paldiski Ühisgümnaasiumi saalis Paldiski naistele pühendatud naistepäeva kontsert, kus avakõne pidas Paldiski linnapea Tiit Peedu. Oma kõnes soovis linnapea kõigile naistele kaunist naistepäeva ning rõhutas naistepäeva kui demokraatia kantsis Ameerika Ühendriikides sündinud tähtpäeva, mis omab endas ennekõike kaunidust ja headust, mida tänapäeval tihti valesti mõistetakse totalitaarsete riikide üle võetud ja loodud sümboolika tõttu.
Järgnevalt sai sõna Paldiski Ühsigümnaasiumi muusikaõpetaja Margus Minn, kes tutvustas kontserdil esinevaid muusikuid, kelledeks olid: Terje Terasmaa - Eesti esimene naislöökpillimängija, ERSO vibrafonimängija; Arvo Leibur - viiuldaja, ERSO kontsertmeister ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpilliosakonna juhataja; Heiki Mätlik - Eesti Muusika – ja Teatriakadeemia kitarri eriala professor, paljude kitarriõpetuse alaste raamatute autor.
Kaunis ja harmooniline kontsert sai alata. Kontsert oli ettekantud lugude valikus väga mitmekesine. Kõlasid erinevad tantsulised lood, millest kõige kaunim ja emotsionaalsem oli muidugi Astor Piazzolla – Lieber Tango. Kontsert jättis rahvale suurepärase mulje ja esinejad kutsuti tagasi lisalugu mängima, milleks oli eesti autori Valter Ojakääru lugu „Oma laulu ei leia ma üles“.
Kontserdi lõpus küsisime linnapea Tiit Peedult ja linnavolikogu esimehelt Kaupo Kallaselt kuidas neile kontsert meeldis:
Tiit Peedu: „No kahtlemata hästi, muidu ma neid koos Margusega ei korraldaks!“.
Kaupo Kallas: „Väga meeldis. Loomulikul ma alati naudin seda kui kõige kõrgemal tasemel virtuoosid tulevad Paldiskisse mängima. See ei ole igapäevane! Järjekordne tõestus sellest, mida Margus Minn on suuteline tegema, tooma Paldiskisse. Tõesti parimatest parimad, tõelisel fantastiline!“.
Intervjueerisime ka meile esinenud suurepäraseid muusikuid.
Mis on see, mis hoiab teid koos ja motiveerib töötamist ansamblina?
Heiki: „See on hobi. Me teeme seda siis kui me saame ja peale 20. aastat koosmängu või rohkem meile ikka veel meeldib seda teha. Meile ei ole see töö, vaid pigem nagu selline nautimise rõõm.“
Terje: „See on kindlasti vaheldus orkestri mängust, kus kõik on väga reeglipärane, siin me otsustame kõik ise ilma dirigendita. Repertuaari valime ise ja üldiselt hoopis meelelahutuslikuma suunaga kui siis igapäevane töö orkestriga.“
Arvo: „Siin on väga palju sellist loomingulist elementi ja me oleme väga tänulikud sellel tööle, mis Heiki on teinud, sest paljud palad on suuremas enamuses tema aranžeeritud muudest versioonidest. See on ka väga huvitav tegevus, leida kolme erineva pilli jaoks ühine tunnetus. Meid võlub see kooslus. See on väga haruldane.“
Kuidas tekkis mõte need kolm pilli kokku panna?
Terje: „See kuidagi iseenesest tekkis. Kõigepealt mängisime Heikiga eesti heliloojate teoseid - siis oli kitarr ja vibrafon ja iseenesest tuli ka viiul juurde. See on palju rikkama kõlaga ja suurema väljundiga. Kui viiul on selline ere soolopill, vibrafon seal vahepeal nii soolopill kui värvipill, harmooniapill, siis kitarri õlul on bassi allapanek. Kolm sellist pilli, kes tavaliselt koos ei mängi.“
Heiki: „ Minu teada sellist teist statsionaarset kooslust maailmas ei ole. Ansambel on väga orkestraalne.“
Milline on teie ühine suurim saavutus triona?
Heiki: „Meie plaat Tango King Astor Piazzolla, mis 2000. aastal pälvis Eesti aasta parima klassika-CD auhinna!“
Kuhu edasi, mis on teie ambitsioonid, ühised soovid?
Terje: „Me oleme suhteliselt ambitsioonivabad. See ongi tore, kui tuleb selliseid kutseid nagu täna siia, kus sa tunned, et oled oodatud. Sind kuulatakse ja võetakse hästi vastu, on selline ühine meeleolu, siis on endal ka kõige toredam esineda.“
Arvo: „On asju, mis tulevad ise meie juurde. Üks kontsert kutsub esile teise. Koostöö ühe heliloojaga kutsub esile uusi mõtteid ja viib teise juurde. Tegelikult on üsna tähtis ju see, et meile on palju kirjutatud originaalmuusikat. Eesti autorid on leidnud meie koosluses väljundi: Raimo Kango, Peeter Vähi, René Eespere, Robert Jürjendal, Ester Mägi jne. Terve CD eesti muusikaga. See on meie tõsisem pool.“
Kui palju peab harjutama, et saada ERSO kontsertmeistriks ja keelpilliosakonna juhatajaks?
Arvo: „Praegusel ajal alustatakse 4.- 5. aastaselt. Mina hakkasin 7. aastaselt koos kooliga. Konkurents on väga tihe, konkurents on globaalne. Enam ei ole sellist olukorda, et keegi natuke tegeleb ja on piisavalt hea. Me võrdleme ennast praegusel ajal kogu maailmaga, nii et kes tahab saada muusikuks, siis 4.aastaselt peab hakkama harjutama. Tähtis on ka regulaarsus. Oluline on ideestik ja arusaamine, mida sa muusikaga ütled, kellele ütled ja mida soovid väljendada.“
Heiki: „Muusiku elukutseks valmistumiseks kulub minimaalselt 17. aastat ja see ei pruugi veel midagi olla. See on miinimum. Oluline on tunnete fokuseerimine, et see väljenduks muusikas. See on väga täpne gradueerimine. See ei tohi olla agressiivne. Esteetika ja kriteeriumid peavad tulema muusika kaudu kergelt ja võluvalt välja, et see jääks kauniks kunstiks.“
Mis pilliga te mängite?
Heiki: „Rootsi pillimeister Per Hallgreni nn sandwich kitarriga, millel on kaks kõlakaant. Omal ajal kui ma selle pilli sain olin ma väga õnnelik, sest see on uus väljund, mis annab väga hea helipikkuse, väga pika heli. Teine kõlakaas hakkab kõlama kui esimene hakkab väsima.“
Arvo: „Itaalia pill 17. sajandist. Natuke kaetud saladuselooriga.“
Terje: „Minu pill on Pearli firma oma, mis tegelikult teeb trumme. Mul õnnestus see osta Hollandist otse omanikult. Olen väga rahul. Ta on natuke kitsam kui suur orkestripill aga heliulatus on sama, mis oluliselt hõlbustab transporti.“
Intervjueeris Agnes Mägismaa
